Kuidas kujundatakse eliiti

Lugesin hiljaaegu raamatut, mille tutvustuses oli öeldud, et seda peaks tasuta jagatama Charles de Gaulle´i lennujaamas, et kõik Prantsusmaale tulijad selle rohkem või vähem kohustuslikus korras läbi loeksid. Raamatu pealkiri tõlgituna on "60 miljonit prantslast ei saa olla valel teel". Juba pealkirjast võib aru saada, et alati ei ole prantslaste käitumisviis ning tavad välismaalastele arusaadavad.

Üks äärmiselt huvitav peatükk rääkis sellest, kuidas prantslased poliitilist ja ärieliiti vormivad.

Pariisis on ülikoolide kõrval olemas nö Suured Koolid ehk grandes écoles, kuhu sissesaamine ja mille lõpetamine on prestiižne ning näitab, et sa oled vähemalt natukene parem nendest, kes lihtsalt ülikoolis käivad.

Üheks selliseks kooliks on ÈNA (ehk Ècole Nationale d´Administration), milles õppimine tähendab aga seda, et sa OLED parem kui teised ning sa oled sinna sissesaamisega ja lõpetamisega kindlustanud endale koha eliidi hulgas.

Kuna konkurents kooli saamiseks on tihe ning tahetakse valida välja parimad, siis on seal toimuvad katsed vägagi selektiivsed. Kõigepealt, et üldse kooli sisse astuda, peab olema ette näidata kaks ülikooliharidust või siis ühe Grande École´i lõpudiplom.

Sisseastumiskatsed koosnevad kahest osast, kirjalikust ja suulisest. Kirjalik osa kestab 5 tundi, mille jooksul tuleb vastata küsimustele viies valdkonnas: avalik õigus, majandus, politoloogia, võõrkeele oskus ja Euroopa Liit. Iga valdkonna küsimusele vastamiseks on ette nähtud seega üks tund.

Kirjalikud katsed elimineerivad seitsmest kandidaadist kuus ehk jätab alles need, kellel tuleb alles need tõelised katsed läbida.
Suulise eksami esimene osa kestab kolm tundi, mille käigus hinnatakse veelkord kandidaadi võõrkeele oskust ning teadmisi riigirahandusest, välissuhetest, sotsiaalpoliitikast ja taaskord Euroopa Liidust. Aga see osa on veel lihtne võrreldes eksami viimase osaga, mis koosneb 45 minutilisest suulisest eksamist, mille käigus esitatakse keskmiselt 65 küsimust.
Eesmärk on muidugi esmajoones kandidaadi teadmisi testida, kuid ka ootamatute ja keerukate küsimuste esitamisega hinnata, kuidas ta pingesituatsioonis toime tuleb. Ilmselt on oluline siinjuures lisada, et see eksami viimane osa on publikule avatud ning viiakse läbi suures saalis, kus kandidaat pannakse toolile istuma 5-liikmelise žürii ja publiku vahele. Ehk et lisaks küsimuste raskusele tuleb hakkama saada ka rambipalavikuga.

Tulemused antakse teada täpselt kaks nädalat peale eksamite lõppu, täpselt kell 5 õhtul, mil need uksele välja riputatakse. Ja juba järgmisel päeval on kõikidele vastuvõetutele kohustuslik avaaktus. Ehk et kui sa oled kandideerinud kooli kuskilt teisest linnast või koguni teiselt maalt, siis pead kindlasti sel ajal kohal olema. Ei saa teha nii, et saadad ema tulemusi vaatama. Sest sa tahad ju ometi ise kohal olla kui sulle uks eliidi hulka lahti tehakse?! Algabki ju kooli direktori avaaktuse kõne juba kuulsate sõnadega: "Teretulemast eliidi hulka!".

Õpe kestab koolis 27 kuud ning koosneb mitmest praktikast. Huvitav on aga, et tudengitele pakutavad praktikakohad on kõrgema positsiooniga kui nii mõnegi riigiametniku karjääri tipp. Eesmärk on panna neid seeläbi juba algusest peale tundma, et nad on midagi erilist.

Kooli vastuvõetutele soovitatakse puhkused ja koolivaheajad kohe ära unustada, sest sa pead õppima ka siis. Samuti peab sul juba looduse poolt olema antud külm närv ning soov oma kaaskondlastest üle sõita. See, et sa raamatukogus raamatust olulise lehekülje välja rebid, eesmärgiga teistele (ehk enda konkurentidele) "käru keerata", on tavapärane.

Kooli lõpetamine toimub suure tseremoonia saatel, millele eelnevalt kõik lõpetajad lõpueksamite ning õpingute käigus saadud tulemuste põhjal järjekorda seatakse. Aktusel loetakse nimekiri lõpetaja kaupa avalikult ette. Asja iva seisneb selles, et see, kes on järjekorras eespool, saab omale valida esimesena meelepärase töökoha.
Kuna kool on presidendi otsealluvuses, siis hoolitseb ÈNAkate töökohtade eest tema administratsioon isiklikult. Läbi aastate on aga välja kujunenud töökohad, mis on teistest nö paremad ning millede valimist nimekirja esinumbritele pea kohustuslikuks peetakse. Nt kui nimekirja "number üks" peaks rahandusministeeriumi nõuniku tööle eelistama tervishoiuministeeriumi nõuniku oma, siis hüüavad tema kaasõpilased häälekalt "böööö" ning näitavad pöialdega maa poole. Ehk et avalik surve töökoha valikul on nii suur, mis võtab ära võimaluse nimekirja esinumbritel tervishoiuministeeriumisse isegi siis tööle minna, kui tal on selle valdkonna vastu sügav huvi. Ei, ta läheb sinna, kus peetakse sobivaks temasugusel kuldpeal töötada.

Suur osa prantsuse peaministritest, ministritest ja presidentidest on ÈNAkad. Muuhulgas ka praegune president.
Arvestades, et teda on kasvatatud kõrges eliidi vaimus ning nüüd ta räägib rahvale, et ta on lihtne mees, kes presidendiresidenti elamiseks ei vaja, vaid talle piisab piskust, siis kas peaks teda uskuma või mitte?

Ka Pariisi taevas on vahel pilvine

Kui keegi räägib oma elust ainult ja eranditeta positiivset, siis on ju iseenesest mõistetavalt selge, et mingisugune osa tema jutust ei ole ilmselt õige. Või et ta jätab midagi rääkimata. Seetõttu tahaks ma ikkagi selgesõnaliselt öelda, et ka Pariisis on taevas vahel pilves, on külm ning vihma lausa sajab.

Ka siin on hommikuid, kus voodist tõusta ei viitsi ja küsid endalt, et kas see mugava elu raamidest väljaastumine oli siis nüüd ikka hea.

Ei ole nii, et lapsed pilluvad hommikust õhtuni vaid prantsuse keelseid pärleid ning rõõmuga asuvad pearoa kallale alles siis kui eelroaks olev salat on isuga söödud.

Ka siin vaevavad inimesed päid selle üle, et kas ma elan selleks, et tööl käia ja otsivad lastesõime või hoidjatädi oma 3 kuustele lastele.

Sest elu on nagu elu ikka, hoolimata sellest, millises maailma nurgas sa parasjagu elad.

Küll aga on igas maailmanurgas ilmselt oma spetsiifilised mured, mille peale ei pruugi kohe tulla. Näiteks olen viimase aasta jooksul olnud siin haigem kui tavapäraselt: mitmed korrad põskkoopapõletikus, kõrges palavikus, kõhugripis, silm on kinni paistetanud  jne. Ja arsti seletuste järgi on põhjuseks olnud Pariisi saastunud õhk ning mulle harjumatult suur inimhulk, kes omavahel metroos nina-ninas kinni seistes lahkelt haigusi jagavad. Ta seletas, et kuna Pariisi ümbritseb kiirtee, siis see on seadnud Pariisi justkui eraldi kinnisesse tsooni, kus kõik saaste ning viirused seisavad kenasti koos. Ja nii on tal olnud palju patsiente, kes oma esimesel Pariisi aastal põevad sageli ja intensiivselt haigusi, millest neil enne isegi aimu polnud.

Üheks suurimaks probleemiks on Pariisis kõrge õhusaaste. Igapäevaselt on võimalik ajalehes avaldatavalt skaalalt teada saada, kas täna võib vabamalt hingata või oleks parem jaapanlaste kombel maski kanda. Skaala madalam ots näitab, et õhukvaliteet on hea ning mida lähemale number 100ni või üle selle jõuab, seda saastunum on õhk. Märtsikuiste soojade ja tuuletute ilmadega oli õhusaaste näitaja 75-80 ehk väga kõrge. Lehes avaldati sealjuures soovitusi, kuidas ennast selle vastu kaitsta. Näiteks soovitati väikelastel ja vanemaealistel suure liikluskoormusega teede ääres mitte käia. Samuti soovitati väljas sporti mitte teha, sest muidu hingad kogu saastet suurema intensiivsusega sisse. Pariisi ümbritseval kiirteel piirati kiirust 20 km/h, et saaste hulka kuidagigi madalamal hoida.

Ilmselt ei jää igale linna tulevale turistile märkamata, et pariislastel ei ole kombeks oma koera järelt koristada. Nii võid kohata isegi teelõike, kus peab tippima, et millegi ebameeldiva sisse ei astuks. Sama kehtib suitsukonide kohta, mida on rohkelt just metroosse minnes enne maa alla laskumist. Ehk et tänavad on võrreldes mõne muu suurlinnaga ikka väga mustad.

Selline see Pariis on, oma vastandliku palega - kord ligitõmbav, kord eemaletõukav. Aga kui turist reisilt koju läheb, õhkab ta ikkagi rahulolevalt, et nüüd siis on Pariisis käidud:)

Elu nagu muuseumis

Kohati tundub isegi uskumatu, et Pariis oma suhtelises väiksuses mahutab endas nii palju ajaloolisi tähtsündmusi ning tuntud paiku, mida hästi teatakse.

Näiteks kui teha väike jalutuskäik linnas, siis kohtad ühel ruutkilomeetril kindlasti rohkem puhast ajalugu kui eeldada oskaks. Näiteks kui alustad oma ringkäiku Cité saarelt, vaatad ühelepoole, ütled: "Siin on Sorbonne´i ülikool ja siin siis Notre Dame", kõnnid edasi ja vaatad teisele poole: "Ja siin hoiti Marie-Antoinette´i vangis enne tema hukkamist". Jalutad veel ja siis tuleb Louvre ja Tuileries aed, natuke edasi Orsay muuseum, Pampidou keskus, siis Invaliididi kirik koos Napoleoni hauaga, Eiffeli torn ja veel üks ja teine ja kolmas. Sõidad metrooga paar peatust ja oled uuesti ümbruskonnas, kus igalt tänavanurgalt vaatab ajalugu otse silma.

Inimestel on omavahelises vestluses siin samuti oluline osa muuseumitel ja uutel põnevatel näitustel. On tavapärane kui keegi oma nädalavahetusest vaimustunult räägib, kuidas ta Boulogne Billancourt´is (Pariisi ühes eeslinnas) ühe äärmiselt huvitava 1930ndate aastate muuseumi leidis. Või poetab keegi kokkusaades, et kas sa ikka tead, et raekojas avati Sempé näitus.

Näiteks külastasin ühena viimastest Louis Vuitton´i ja Marc Jacobs´i näitust, mis pakkus lisaks silmailule ja omamishimu tekitamisele ka naudingut näituse teostusest. On vägagi meeldiv kui näitusesaal ei ole vaid valgete seintega kandiline kuubik, kuhu on pildid tamiiliga seina laotud, vaid keegi on ka tõsist tööd teinud näituse kavandamisel ja püstitamisel. Respekt! Nii peakski alati olema; jah, alati, ja mitte ainult nendes linnades, kus näituse külastajaid miljonites loendatakse.

Samuti on väga tore see, kuidas lastele on näituste külastamine huvitavaks tehtud. Näiteks käisime ühel nädalavahetusel näitusel, kus tutvustati kloune, kes lastehaiglates rõõmu käivad viimas. Juba see, et näituseuks oli samasugune kui filmidest teada-tuntud intensiivraviosakondade uksed, tekitas lastele tunde, et lähed kuhugi erilisse kohta. Ja kui lükkad uksed lahti, kuuled kohe laste kilkeid, mis läbi kõlarite ruumi täidavad: selle taustal vaataid neid haiglas olevate laste pilte, keda klounide iganädalane nägemine siiralt rõõmustab. Näitusele minnes anti lastele kaasa ka väike voldik, kus olid põnevad ülesanded lahendamiseks sees: näiteks tuli näitusepiltidelt üles lugeda, mitu punast nina sa sealt kokku leiad. Või tuli piltide pealt üles otsida, millist pilli kloun Sophie oskab mängida ja palju muud toredat. Lisaks oli näituseuksel vastas ka üks kloun ise, kes ka tegelikult seda ametit haiglate juures peab.

Meie lastele jättis see näitus igaljuhul sügava mulje, millest nad hiljem korduvalt on rääkinud. Ehk et veelkord: ilmselt ei oleks need samad pildid valgel seinal igava muuseumimuti valvsa pilgu all isegi mitte poolt sellist huvi ja emotsiooni tekitanud.

See ongi siis see ilus Pariis, mida kõik turistid näha tahavad: jalutad ringi ja igal sammul näed seda, mida turismiajakirjade klantspiltidel oled alati näinud. Lisaks  näed rahulolevat prantslast, kes brasserie tänavaäärses lauas päikesepaistel oma hommikust croissant´i ja kohvi joob, suits ühes käes ning väike sülekoer truult külje all istumas; taamal helendamas kullatud kirikukuplid ning kevadine õitemeri. Järgmisel tänavanurgal kostab kõrvu mehe öeldud lausejupp on naisele "Cherie, je t´aime.." (kallis, armastan sind). Astud läbi tänavaturult, kust ostad kaasa värskeid puuvilju, head juustu ning boulangerie´st möödudes haarad näppu värskelt ahjust tulnud leiva. Tänavamuusiku akordionist tulev tuttav prantsuse shansoon saadab sind veel pikalt... Ja siis mõtled, ohjaa, on neil prantslastel vast elu!

Aga eks see suuresti ole ka pilt, mida tahetakse Pariisist luua. Kui oled siin kauem ja õpid ka isiklikult tundma mõnda prantslast, siis saad aru, et nagu igal elul, on ka siinsel oma varjuküljed. Aga sellest siis järgmisel korral.

Aita mulle palun meest valida!

Lugu algas sellest, et ühel päeval tuli mu juurde Mia klassikaaslase Thomase ema ja uuris, et kas ma olen ikka teadlik, et Mia ja Thomas on pruut ja peigmees. Okei, kõvasti sai nalja, aga tuli välja, et tõepoolest - nad käivad koolis käest kinni ning kui ükskõik kellelt klassist küsida, kellesse Thomas on armunud, siis vastus on Mia.

Kui ma siis ühel õhtul Mia käest uurisin, et kuidas selle Thomasega  lood ikkagi on, siis seda ta ei teadnud öelda, et ta ise Thomasesse armunud on, vaid analüüsis pigem, miks küll Thomas temasse võiks armunud olla. Ja väikse mõtlemise tulemusena arvas ta, et ilmselt on asi selles, et talle meeldib Thomasega poistemänge mängida.

No tore, ma arvan, et need teadmised võivad tulevikus kasuks veel tulla :)

Nüüdseks me siis juba ka teame, et Pariisile kui armunute linnale kohane, hakatase siin juba varases nooruses peika-pruudi teemale tähelepanu pöörama.

Näiteks oli Mette sünnipäevale tulnud klassivend Sam kaardi peale joonistanud südamed ja tema ema seletuste järgi tahtis ta seeläbi oma suurt armastust Mettele näidata. Poiss ise oli aga emme lahkudes arakene ja hoidis minu ligi: ilmselt tuleb ka see siin siis juba emapiimaga kaasa, et kõigepealt tuleb ämm ära moosida ja siis on tütar ka kindlalt sinu..

Samuti küsis laste sünnipäeval peojuht ümber laua kogunenud lastelt, et kellesse siis kõik armunud on. Kõik hüüdsid seepeale aktiivselt nii poiste kui tüdrukute nimesid ning osade pärast läks isegi kergeks rebimiseks. 

Kuna meie lapsed aga vastavat sõnavara siis veel ei teanud ja täpselt aru ei saanud, mille ümber jutt käis, siis jäi neil vaid üle seda tohutut emotsionaalset pahvakut üllatunud silmil pealt vaadata.

Täpsustuseks veel, et laua ümber olid lapsed vanuses 3-6 aastat.

Samuti on meil lapsed siin elades harjunud sellega, et kõikidel ei ole blondid juuksed ja sinised silmad.

Näiteks teatas Mette ükspäev metroos sõites, et ta sooviks endale lapsi, kellel on pruun nahk. Kui me siis seletasime, et pruuni nahaga lapsed saavad sündida ainult siis kui ta valib omale pruuni nahaga mehe, asus ta ülima tähelepanelikkusega põrnitsema enda vastas istuvat mustanahalist meest. Peale mõningast analüüsi ja pilke pealaest jalatallani arvas ta põski punni ajades, et sellise näoga meest ta endale siiski ei taha.

Üks uuemaid teadmisi on lastel aga see, et nende mängukaaslaste hulgas võib olla ka lapsi, kellel on hoopis kaks ema või kaks isa.

Ühel päeval arvaski Mia, et ta on nüüd Rachelisse armunud ja nad võiksid koos tulevikus lapsi saada. Kirusin seejuures naeru tagasi hoides Klasi, kes selle teema kodus tänu ühele oma kolleegile oli tõstatanud, kuid selgitasin, et selline pere ikka päris tavaline pole ning äkki ta tahaks oma lastele siiski isa ka, sest ilma isata neid lapsi väga kergelt ei sünni.

Ta sai asjast õnneks kähku aru ning arvas, et ta ikka võtab (!) omale siiski mehe. Aga seejuures tuli ta meie peres juba vana teema juurde, et issi võiks tal ikka aidata see kõige parem mees välja valida, sest ta ise ei tea, milline see kõige parem oleks. Mis saab meil selle vastu olla! See ju puhas rõõm:)))

Sellisel juhul jääks äkki sellised üllatused ära nagu Mette paari kuu taguse näite puhul, kes bussis sõites näpuga kiilaneva, aga patsiga ja ohtrate kõrvarõngastega 40ndates aastates mehe poole näitas ja mulle erutunult sosistas, et "emme, vaata, see mees meeldib mulle!".

Jääb vaid kokkuvõtvalt öelda, et oo taevas, ole meile armuline :D

Prantsusmaa talve mitu nägu

Siinsel talvel oli nii mitu erinevat nägu nagu oleks kõik neli aastaaega paari kuuga endast parima välja pakkunud. Oli päikesepaistet, õitsevaid lilli, laulvaid linde, külma tuult, vihma, miinuskraade kui ka paar päeva püsivat lund.

Aga tuleb tunnistada, et mulle meeldib kui tänavatel ei ole mitu kuud püsivat jääd ega lund, vaid asfalt (isegi kui see on suitsukonide ja koerajunnidega kaetud).. Tundub palju toredam kui ma saan lume juurde ise minna kui ma tema järele igatsen, mitte vastupidi..

Kuid kuna lume ja talve vahel on meie jaoks siiski võrdusmärk, siis ilma kahtluseta oli talve kõige kaunim, lausa hingematvalt kaunis nägu veebruari lõpus Méribelis.

Mäed, 15-18 kraadi sooja, lumi ja päike...

Päevad, mis mööduvad "tööd tehes" ehk suuskadel ......

....  ning õhtud, mis lõppevad kamina ees veiniklaasiga või väsinult värviraamatuid värvides, õhetus põskedel, on midagi erilist.

Tagantjärele mõeldes on lõbus, et algajana tulin esimestel päevadel mägedest alla vaheldumisi suuskadel kihutades (sest kiirust reguleerida ei osanud nii nagu peaks) ja kõhuli, et kuidagigi pidurdada.

Tagantjärele tunduvad helged ka need hetked, kus pead ennast sundima mäest uuesti ja uuesti üles minema, kuna eelnev allatulemine oli kukkumisterohke ja jube. Aga seda juba viiendat korda tehes tunned, et seekord enam värisevaid jalgu ja etappe kõhuli polnudki, vaid oli isegi nagu natuke mõnus...

Meie pere osavam suusataja sellist ellujäämisheitlust mägede all ja üleval ei pidanud ja tema jaoks oli iga hetk vaid puhas rõõm:)

Lapsed olid suusatamisest samuti nii vaimustuses, et rääkisid, et neil on nüüd kolm kodu: Eestis, Pariisis ja Méribelis. Uhkusega näitavad nad kõikidele oma esimest suusadiplomit ja räägivad veel siiani uhkusenoodiga hääles kui kaunid punased suusasaapad neil olid. Mis sest, et suuskadel ei olnud loodetud roosasid ja lillasid lillekesi, äge oli ikka!

Aitäh MB;)

Mida laste koolimapist leida võib

Iga aasta veebruaris on ühel päeval meil koolis tore traditsioon, kus uksed on kõikidele uudishimulikele lahti ning võib käia lihtsalt klassiruume vaatamas kui ka laste tundides osaleda. Ainsaks tingimuseks on vaid see, et tundide ajal õpetajatega ega lastega rääkida ei tohi, et nende tundi mitte segada ning oma käimise pead seadma nii, et tavapärast päevarütmi võimalikult vähe häiriksid.

Ja kuna ma olen iseenesestmõistetavalt uudishimulikku tüüpi, siis käisin osaliselt mõlema lapse tunde vaatamas. See lootus, et lapsed sind tähele ei pane, muidugi ei täitu, vaid nad leiavad ikka võimaluse, et sulle särava naeratuse saatel lehvitada või igavama koha peal lihtsalt igatsevalt silma vaadata. Aga samuti kasutasid nad ohtralt võimalust kätt tõsta ning õpetaja küsimustele vastata, et näidata, mida nad kõike oskavad ja teavad. Loomulikult oli väga armas neid inglise või saksa keele tunnis näha, kuidas nad viksilt sirgelt seistes oma kuid õpitud laulu esitasid, ise sind silmanurgast piiludes.

Koridoride seintele olid riputatud laste joonistused, mis kujunesid ka mulle tõeliselt huvitavaks õppetunniks.

Näiteks antakse lastele kunstitunnis värvida Sacré-Cœur`i kiriku pilt või peavad nad lilli joonistama selliste postamentide sisse nagu üle linna paljudes parkides või sildadel näha võib. Ehk et nad lihtsalt ei värvi ja joonista, vaid nendele räägitakse ka juurde, mida üks või teine asi tähendab.

Igaljuhul hõikavad meil lapsed alati õige kiriku nime kui seda telekas või ajalehes juhtuvad nägema, olgu selleks siis Sacré-Cœur või Notre Dame.

Siin pildil on Mia rühma tõlgendus Claude Monet` kuulsast vesirooside maalist (http://en.wikipedia.org/wiki/File:Monet_Water_Lilies_1916.jpg).

Ja siin siiditrüki katsetused Andy Warhol´ist inspireerituna. Mia töö on vasakult ülemine.

Kooliaasta jooksul on lastel keskmiselt iga 6 nädala tagant koolivaheaeg, enne mida antakse koju kaasa mapp kõikide töödega, mida nad vahepeal on teinud.

Väga vahva on võrrelda töid, mida nad on teinud kooliaasta alguses ja nüüd. Kui alguses oli mõne töö puhul nurgal märge, et ei saanud keele tõttu selgitustest aru, siis nüüd enam selliseid märkeid ei ole olnud.

Ka koju saadetavatelt hinnetelehtedelt oli juba teisel korral näha suur edasiminek võrreldes esimese korraga: kui alguses oli tüdrukute kohta kirjas, et neil on vähe enesekindlust ja ei oska õpetaja etteloetud juttu ümber jutustada, siis viimasel korral oli nende kohta kirjas palju kiidusõnu.

Õpetajad ütlevad, et nad on klassi hästi sisse sulandunud ning saavad kõik vajaliku räägitud. Näiteks Mette kohta õpetaja rääkis, et nad lugesid ühes tunnis kolme põrsakese muinasjuttu ning pärast seda pidid lapsed maskid võtma ning vastavaid osasid etendama. Mette oli ühe põrsakese osas ning õpetaja ütles, et ta etendas enda osa suurepäraselt! Mia õpetaja pidas mind ühel korral koridoris kinni lihtsalt seepärast, et Miat kiita. Ta rääkis, et ta on äärmiselt kohusetundlik ja tähelepanelik ning saab sageli selgitustest paremini aru kui teised. Näiteks tõi ta selle päeva sporditunni, kus Mia oli ainuke, kes selgituste järgi harjutuse õigesti ära tegi! Samuti on nad mõlemad klassist oma südamesõbrad leidnud, kellest lahkuminnes nii eestlaslikult kallistatakse kui prantslaslikult põsele musitatakse.

Töödemapist aga väike valik näidiseid:

Mia harjutab igapäevaselt sõnade kirjatähtedes kirjutamist. Praeguseks oskab ta kõiki tähti kirjatähtedes kirjutada, kuid kui tal kodustes tingimustes on valida, kuidas sünnipäevakaarti kellegile kirjutada, siis eelistab ta ikkagi trükitähti. Oma nime armastab ta küll juba kirjatähtedes kirjutada, kuna seda on ilmselt kõige rohkem harjutatud.

Palju harjutusi on neil selle kohta, kuidas sõnade õiget kirjapilti ära tunda ning kuidas sõnu nii trükitähtedes, trükitud kirjatähtedes kui ka käsitsi kirjutatud kirjatähtedes ära tunda.

Kõige keerulisemate ülesannetena tunduvad mulle ristsõnad. Ja paber ei olegi seejuures sugugi korduvast kustutamisest auklikuks kulunud!

Mette õpib mitmel erineval viisil tähtede äratundmist. Samuti seda, milliseid tähti neile tuttavad nimed sisaldavad. Siin on näiteks Mette rühma laste nimed, kus kõik A-d on ilusasti ümber ringitatud. Üliarmas on seejuures see, et Mette on endale töö peale ise naerunäo teinud:) Selle on küll õpetaja maha tõmmanud ja enda oma kõrvale joonistanud ilmselt selleks, et ta aru saaks, kelle ülesanne neid naerunägusid on joonistada:) Aga põhimõte on siis selles, et kui töö on hästi tehtud, siis on töö peal naerunägu ning teoreetiliselt on olemas ka kriipssuuga ja kurvad näod, aga neid praktikas ei joonistata. Pigem jäetakse nägu siis üldse tegemata.

Mette tähtede kirjutamise harjutus. Sõnade kirjapilti Mette küll ära veel ei tunne, pigem oskab ta üksikuid tähti kirjutada ning suuliselt piltide järgi öelda, mis looma või linnuga tegu.

Siin väike nädalapäevade harjutus, kus jällegi endale tuttavaid tähti saab ümber ringitada.



Seda peab küll ütlema, et lapsed on koolis käies olnud ülimalt tublid! Pole kordagi olnud päeva, kus nad ei tahaks kooli minna. Alati on neil seejuures hea meel ning nad räägivad oma õpetajatest ülivõrdes, keda koju minnes kallistatakse.

Imetlemisväärt on see laste kohanemisvõime! Paljud täiskasvanud võiks neist väikestest inimestest eeskuju võtta, ma ise kaasa arvatud. Tublid tüdrukud meil:)

Jooga

Sellele, kes soovib Pariisis joogat harrastada, pakutakse lugematul arvul erinevaid võimalusi. Alguses kui pakkumisi läbi vaatasin, olin üllatunud, et joogat üldjuhul spordiklubide tunniplaanides ei ole. Selle jaoks on pea alati eraldi klubid, kes pakuvad kursusi nii lastele, täiskasvanutele, kõhtudega naistele kui ka äsja sünnitanutele. 

Klubide puhul on siin aga iseloomulik, et kui tahad tundi minna, pead ostma sageli aastase abonomendi, mille hind jääb keskmiselt umbes 800 euro ümber (kuigi on ka odavamaid ja tunduvalt kallimaid võimalusi). Kui aga ennast ühe klubiga terveks aastaks siduda ei soovi, on võimalusi veidi vähem ning neid tuleb spetsiaalselt otsida.

Peale mõningasi otsinguid leidsin spetsiaalse joogaklubi Rasa Yoga, mis asub Seine´i vasakkaldal: (http://rasa-yogarivegauche.com/). 

Huvi tekitas klubi juures see, et aastast lepingut ei eeldatud, üks tund kestab 1,5 tundi ja et Die Welt on selle klubi maailma parima 10 joogaklubi hulka valinud. Erinevaid stiile pakutakse selles klubis väga palju, ise olen siiani jõudnud käia aga vaid anusara ja iyengar´i joogas. Mõlemad on väga huvitavad ja tõhusad, nii et juba samal õhtul tunned isegi istudes, kuidas lihased valutavad. 

Ja nii "muuseas" võiksin siis ka juurde kommenteerida, et kui te soovite kohata TÕELIST pariisitari - no teate küll, nipsakat, üleolevat, endast väga heal arvamusel, teistele otse halvasti ütlevat ja üsna hea välimusega - siis palun, olete oodatud iyengari joogasse, mida annab Maryam.

Ma ei liialda, kui ma tema esimeses tunnis jäin teda lihtsalt uskumatult vaatama, kuna ma ei saanud aru, mis see nüüd siis toimub?!?

Kuna mul läks tunni alguses ka kümme minutit selle peale, et tema rääkimise viisiga harjuda ja temast aru hakata saama, siis olin alguses veendunud, et ma saan tema nähvamistest ja huuled-pruntis-pahurdamistest valesti aru. Segadust tekitas veel see, et veerand saali naeris tema ütlemiste peale, mõned vaatasid uskumatu näoga otsa ja ülejäänud vaatasid maha. 

Aga ma ei saanud aru, et mis see nüüd siis ikkagi oli kui ta ühele minuga sarnasele uustulnukale, kes oma mati teisele liiga lähedale oli pannud, turtsus, et "issand jumal, teistele ikka selga elama ka ei tohiks minna. Kuidas teised siis teie arvates trenni peaksid tegema?". Peale seda pööritas ta mitu ringi silmi, ajas huuled prunti ja puhus kuuldavalt õhku läbi poolavatud huulte (tüüpiline prantslaste žest)?!? 

Lisaks torises ta nende peale, kes ei teinud harjutust kohe tema sõnade järgi õigesti: "Kui ma ikkagi harjutust ette näitan, siis see on selleks, et te seda TÄPSELT järgi teeksite, mitte umbes. Sest see on OLULINE. Ja nüüd me teeme nii, et kui ma järgmine kord midagi ette näitan või kedagi parandan, siis järgmine kord teeb ta harjutuse KORREKTSELT." 

Peale mitut taolist kommentaari lahterdasin tunnis osalejad enda jaoks ära: tema märkuste peale naersid need, kes olid tunnis vanad olijad. Nad võisid ju vabalt naerda, sest nende joogaasendid olid nii peeneks lihvitud, nii et nad ei pidanud enam enda pihta tulevaid märkustetulvasid kartma. Hämmastunult vaatasid otsa need, kes ei uskunud oma kõrvu. Ja maha vaatasid need, kes said kohe aru, millest jutt ning kartsid otsa vaatamisega Madame´ilt järgmist kommentaari esile kutsuda.

Kuigi ma ei ole kunagi kohanud nii ehtsalt ülbet ja nipsakat pariisitari, kui oli too 40ndates aastates Madame, plaanin ma järgmine kord just tema tundi minna. Sest iyengari stiil oli huvitav ning trenn äärmiselt tõhus. Tundub isegi uskumatu, et hoolimata sellest, et sa tunni jooksul piiskagi ei higista, on lihased veel terve nädala valusad.